Eelmise sajandi enamus elumaju ja peaaegu
eranditult kõik kõrvalhooned on ehitatud kivide peale.
Igas nurgas oli suurem nn. nurgakivi. Maapinna ja esimese palgirea vahe täideti väiksemate kividega, saviga, liivaga. Kõrvalhoonetel jäeti vahe tihti hoopis täitmata. Kui maja juhtus olema liivasel pinnasel, siis suuri muutusi ei toimunud. Kui pinnas oli vähem vett läbilaskev, siis vajusid kivid koos majaga allapoole, nii et alumine palgirida puutus vastu maapinda. Sellises olukorras maja oli eriti vastuvõtlik maapinnast tulevale niiskusele. Häda püüti leevendada sellega, et aluspalkideks valiti jämedamad, vaigusemaid, väiksemate aastarõngastega palke, mis mädanemisele kauem vastu pidasid. Siiski mädanesid kivide peale ehitatud majad küllaltki ruttu.
18 saj. lõpul andis Liivimaa kindralkuberner välja metsakorralduse eeskirjad, mis kohustasid puumaju ehitama vähemalt poolteise jala kõrgusele vundamendile. Selle seadusega üritati vähendada metsade raiskamist. Seadus erilisi tulemusi ei andnud, maju tehti kivide peale edasi.
Tihti hakkavadki palkehitisel mädanema just alumised palgid. Alumiste palkide vahetus on tüütu töö, lihtsam oleks maja ehituse alguses esimene palgirida korralikult niiskuse vastu kindlustada. Järgnevalt mõned niiskuse mõju vähendavad abinõud: soovitav on aluspalk panna mõned sentimeetrid üle vundamendi serva. Palgi ja vundamendi vahel peab panema 2..3 kordse tõrvapapi kihi. Saunadele on soovitatud järgmist võtet: vundamendi peale panna 2..3 kordne tõrvapapp, selle peale 5... 7 cm paksune tõrvaga võõbatud või immutatud plank, ning selle peale esimene palgirida. Mädanemise korral on planku lihtne vahetada. Puhtanurgaga majadel kipuvad alumised palgid väljapoole nihkuma.
Selle ära hoidmiseks on kasutatud palkide klammerdamist.
Esimese rea palgid tuleks kindlasti omavahel siduda hammasnurgaga
Igas nurgas oli suurem nn. nurgakivi. Maapinna ja esimese palgirea vahe täideti väiksemate kividega, saviga, liivaga. Kõrvalhoonetel jäeti vahe tihti hoopis täitmata. Kui maja juhtus olema liivasel pinnasel, siis suuri muutusi ei toimunud. Kui pinnas oli vähem vett läbilaskev, siis vajusid kivid koos majaga allapoole, nii et alumine palgirida puutus vastu maapinda. Sellises olukorras maja oli eriti vastuvõtlik maapinnast tulevale niiskusele. Häda püüti leevendada sellega, et aluspalkideks valiti jämedamad, vaigusemaid, väiksemate aastarõngastega palke, mis mädanemisele kauem vastu pidasid. Siiski mädanesid kivide peale ehitatud majad küllaltki ruttu.
18 saj. lõpul andis Liivimaa kindralkuberner välja metsakorralduse eeskirjad, mis kohustasid puumaju ehitama vähemalt poolteise jala kõrgusele vundamendile. Selle seadusega üritati vähendada metsade raiskamist. Seadus erilisi tulemusi ei andnud, maju tehti kivide peale edasi.
Tihti hakkavadki palkehitisel mädanema just alumised palgid. Alumiste palkide vahetus on tüütu töö, lihtsam oleks maja ehituse alguses esimene palgirida korralikult niiskuse vastu kindlustada. Järgnevalt mõned niiskuse mõju vähendavad abinõud: soovitav on aluspalk panna mõned sentimeetrid üle vundamendi serva. Palgi ja vundamendi vahel peab panema 2..3 kordse tõrvapapi kihi. Saunadele on soovitatud järgmist võtet: vundamendi peale panna 2..3 kordne tõrvapapp, selle peale 5... 7 cm paksune tõrvaga võõbatud või immutatud plank, ning selle peale esimene palgirida. Mädanemise korral on planku lihtne vahetada. Puhtanurgaga majadel kipuvad alumised palgid väljapoole nihkuma.
Selle ära hoidmiseks on kasutatud palkide klammerdamist.
Esimese rea palgid tuleks kindlasti omavahel siduda hammasnurgaga
.jpg?1)
Liitu uudiskirjaga: