Savi on maailmas juba ammusest ajast tuntud ehitusmaterjal. Maailma vanimad Süürias leitud, ligikaudu 10 000 aasta vanused majataolised ehitised olid arvatavasti pooleldi maa sisse süvistatud ümmargused saviehitised (Kaila, 1999) Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas oli savi tavaline ehitusmaterjal. Aafrika igivana saviehitustraditsiooni viisid Hannibali väed 220 aastat eKr Hispaaniasse, kus on see eriti levinud Lõuna-Hispaania aladel (Andaluusias). Euroopas on saviehitised levinud laialdaselt nt. Saksamaal, kus savi kasutatakse nn puuvahvärk- saviseinte ehitamisel (Pertma, 1923). Soomes ilmunud põllumajanduse käsiraamatute ehitusnõunikud soovitasid kuni 1920.aastateni savi kui parimat materjali lauda ehitamiseks (Kaila, 1999). Eestis on ehitatud tuhandeid savihooneid, eriti just Lõuna- Eesti piirkonnas, kus neid võib kohata praegugi kõige rohkem. Eestis eristub neli suuremat ehitusperioodi: 1) 1850-1870; 2) 1870-1900; 3) 1906-1914; 4) 1920-1940 (Keskküla, 2001). Valgamaal endises Jõgeveste mõisas on teada savi hooneid, mis pärinevad 18. sajandi algusest. Valdavalt on ehitatud loomapidamishooneid- talle, lautasid, aga ka aitasid, sepikodasid, veskeid ja isegi saunasid.
Foto: Puuhalg-saviseintega karjalaut Mikitamäe vallas (M. Palolill)
Põhiliselt ehitati savist hooneid maapiirkondades, aga on teada ka näiteid linnades ehitatud majadest (nt elamu Tartus Vambola tänaval). Johannes Pertma raamatust “Saviehitused”, mis on välja antud aastal 1923, võib leida, et suurel hulgal oli tolleks ajaks savihooneid ehitatud Viljandimaal ja Tartumaal. Üksikuid hooneid teati olevat ka Põhja-Eestis, näiteks riigivanema Konstantin Pätsi talukompleksi elumaja ja tall Lükatil Pirita külje all olid savist. Samas allikas mainitakse ka, et toonastes Petseri ja Lääne maakondades (vastavalt mõned kümned ja 6-7 ehitist) ei taha savist ehitamine areneda. Siiski võime praegustele andmetel toetudes öelda, et just sel ajal hakkaski seal savihoonete ehitamine jõudsalt arenema, sest tänasel Setomaal on päris palju saviehitisi (kindlasti on rohkem olnud, kui praegu näha). Läbiviidud uuringu käigus toimunud välitöödel kohalikelt elanikelt savihoonete ehitusaegasid uurides selguski, et enamik neist on ehitatud vahemikus peale Eesti Vabariigi loomist kuni II maailmasõjani.
Põhiliselt ehitati savist hooneid maapiirkondades, aga on teada ka näiteid linnades ehitatud majadest (nt elamu Tartus Vambola tänaval). Johannes Pertma raamatust “Saviehitused”, mis on välja antud aastal 1923, võib leida, et suurel hulgal oli tolleks ajaks savihooneid ehitatud Viljandimaal ja Tartumaal. Üksikuid hooneid teati olevat ka Põhja-Eestis, näiteks riigivanema Konstantin Pätsi talukompleksi elumaja ja tall Lükatil Pirita külje all olid savist. Samas allikas mainitakse ka, et toonastes Petseri ja Lääne maakondades (vastavalt mõned kümned ja 6-7 ehitist) ei taha savist ehitamine areneda. Siiski võime praegustele andmetel toetudes öelda, et just sel ajal hakkaski seal savihoonete ehitamine jõudsalt arenema, sest tänasel Setomaal on päris palju saviehitisi (kindlasti on rohkem olnud, kui praegu näha). Läbiviidud uuringu käigus toimunud välitöödel kohalikelt elanikelt savihoonete ehitusaegasid uurides selguski, et enamik neist on ehitatud vahemikus peale Eesti Vabariigi loomist kuni II maailmasõjani.
.jpg?1)
Liitu uudiskirjaga: